Siia lisame tagasiside neilt, kes on SBFi teinud ja soovinud oma kogemust ja tunnet jagada:

„Olen seda tehnikat praktiseerida juba jõudnud üksjagu alates 13. septembri koolitusest. See on nagu uus keel, mille omandamine oli igati ajastatud ja ka “vältimatu”. Ütleks, et üllatusena see SBF mulle tuli, sest läksin Jonette’ga [Crowley] kohtuma hoopis teistel motiividel. Ei osanud arvata, et Hinge kui üht kõige keerulisemat substantsi Kõiksuses saab sellisel “lihtsustatud” moel käsitleda. Loomulikult ma mõistan, et see sai teoks alles nüüd, kus me planeediga toimuvad jätkuvalt sellised pöörased muutused: üha kasvaval kiirendusel tõuseb Maa “sagedus” jne.” / Tõnu (SBF praktik)

“Tänaseks on minu esimesest SBF seansist möödunud umbes kaheksa kuud, vahepeale jäävad kursustel osalemine, kaugseanss telefoni teel ja seanss video kaasabil. Muutused? Kadunud on enamus kõhklusi-kahtlusi, tüütud peataolekud ja südamevärinad, üleskerkivad küsimused leiavad ruttu vastused, psühholoogilised barjäärid saavad teadvustatud ja hõlpsalt ületatud. Mina olen rohkem mina, üles-alla meeleolukõikumised nagu südamefilmigraafik on asendunud piltlikult rahulikult voogava merelainetusega. Tunnen end enesekindla ja iseteadvana, ja et esimest korda elus on mul teistele midagi ka anda. Ja see on küll nüüd üks paganama hea tunne 🙂 ” / Katrin (SBF praktik)

“SBF paneb inimese seestpoolt õitsema. Kohale jõuab side endaga, mis on senimaani puudu olnud ja esimest korda elus on tunne, nagu oleks „nulli jõudnud”. Tervenemise ja tervikuks muutumise ülisuurt tungi enam ei ole, sest on tajutav, et edasine areng toimub peaaegu iseenesest, ainult olemise plusspoolel. Seetõttu saab olla rohkem rõõmus ja rohkem kohal. Lisaks olen täheldanud tunduvat keha noorenemist. SBF on ka suurepärane täiendus aurastruktuuri kaasajastamisele (auratransformatsioon), sest aitab DNAd kaasates kehal lõplikult kristalliseeruda või kristalliseerumist ehk vaimuenergia lõimumist kehasse sujuval moel kiirendada.” / Mari (SBF õpetaja)

“Minu esimene seanss toimus nii, et ma isegi õieti ei teadnud, mis toimub ja kuidas täpselt see mõjuma peaks. Kogesin esimese korra ajal üle keha põnevaid seisundeid, mida varem ei olnud tundnud. Tundsin, et piirid minu keha ja ruumi suhtes kadusid ära. Tundsin, et kõik on üks. Olin jõuline ja täis väge, samas kerge, piiritu ja ruumitu. Teise korra ajal tundsin täielikku maandamist. Selline tunne oli, nagu mingi betoonplaat oleks jalgadele surutud ja nii raske hakkas. Samas olin elevil ja nagu hõljuks. Ootan põnevusega, mis edasi saama hakkab, sest juba praegu tunnen, et palju kergem on olla.” /Sille